Kunst

Loomulikku stiili kohates oleme meeldivalt üllatunud, sest uskusime, et kohtume autoriga, aga leidsime inimese.
Tähendused saavad oma väärikuse sõnadelt, mitte ei anna seda neile.
Blaise Pascal, „Mõtted“
Nagu iga arutlejat, juhib ka siinkirjutaja sulge isiklik veendumus neist tingimustest, mis muudavad erialase käsitluse mõttekaks. Kui uurimisküsimus ei ole puhtalt teoreetiline, vaid puudutab elanud inimest (ja mingil moel puudutab see meie erialal alati andekaid surelikke), on minu huvi keskpunktis olnud looming ja eriti inimene selle loomingu taga. Kui tegemist on kriitikuga nagu Hanno Kompuse puhul, on tekst parim ja provokatiivselt külluslik abivahend isiksuse ja tema mõttemaailma mõistmiseks. Kompuse tekstidest võime välja lugeda mitmesuguseid ja tihtipeale…

Kunstiloo ja -teaduse oluline probleem on ajast aega olnud silmaga nähtavate ja käega katsutavate teoste „tõlkimine“ tekstiks, kunstikirjutuseks. Sellest saadik, kui Homeros „Iliases“ Achilleuse kilpi kirjeldas, on retoorikas kõneainet pakkunud ekfraas – kunstiteose (või ka muu objekti, isiku või paiga) representeerimine kirjasõnas. Samas ei ole ekfraas pelk kirjeldus. Ühelt poolt äratab see lugeja kujutlusvõime, luues kirjeldatavast vaimusilma ees ettekujutuse, mentaalse pildi. Teisalt on ekfraas alati kirjutajapoolne tõlgendus.[1] Kunstiteose vahendamiseks on sellest (hästi) kirjutamine seega kriitilise tähtsusega. Eesti alal hakati esimesi teateid kunstist avaldama 18. sajandi lõpus, veidi pikemalt ja enam aga 19. sajandi alguses. Oluline osa oli selles Tartu ülikooli…

Mõisahoone pärandiloomes. Sõjad kui periodiseerimise algühik
Isegi valdkond nagu kunstiteadus jääb harva puutumata reaalpoliitikast – ja sõdadest. Nagu praegused konfliktid on värskelt meelde tuletanud, tavatsetakse sageli just kultuuriobjektide kaudu näidata mõne ala ajaloolist kuuluvust – neid tuuakse sõjaliste kokkupõrgetega kaasnevates diskussioonides ühe või teise teguviisi ideoloogiliseks õigustuseks. Aktuaalsed probleemiasetused lasevad meil tänapäeval uusi teemasid märgata või neid paremini mõista ka mineviku kimbatustes.
Sõjad on tõepoolest esimestest Balti kunsti ajaloo üldkäsitlustest alates saanud siinse katkestustest tulvil ajaloo puhul enesestmõistetavaks kunstiajaloo periodiseerimise ühikuks. Eri võimukandjad on toonud küll kaasa uusi moode, võimalusi ja stiile, kuid kas seesugustele võimuvõitlustele arhitektuuriloolise kujunemise mõtestamisel nii suure kaalu…

Iga areneva kunstniku loomeloos esineb äratundmisi, et senine teelõik on lõpuni käidud, probleemid ammendatud ja samamoodi jätkata tähendaks rutineeruda, hakata juba tehtut masinlikult paljundama. Et tuleks leida mingi uus suund, uus teema, uus väljenduslaad. Leida endale uued kunstilised ülesanded.
Olev Subbi sotsialistliku realismi perioodi jäid maha puhvaikas mees Kolga rannast (1965) ja elutute nägudega põhjaranniku inimesed (1967). Seda liini jätkata ei saanud. Kriisist annavad märku naiivsed „Kuldne kauss“ (1967), „Tiiger turuplatsil“ (1967) ja „Mees valge hobusega“ (1967) – kaht esimest püüab autor eneseirooniliseks võõritada lehtkullaga, kolmandat kui „maali maalis“. Esimesed naisaktid tugitoolis ja valgel riidel (1967–1968) on realistlik-lihalikud ja pingeta.
Ning siis…

1980. aastate alguses alustas Eestis ilmumist ajakiri Ehituskunst, millest pidi saama kauaoodatud platvorm arhitektuuriteoreetilise mõtte edendamiseks vastukaaluna ehitustööstuse suunas kaldu ja arhitektides tärganud filosofeerimistungi mitte rahuldanud ajakirjale Ehitus ja Arhitektuur. Esimese, 1981. aastaga dateeritud numbri, mis küll trükist ilmus alles 1983, põhiartikleid oli Leonhard Lapini „Arengujooni Eesti seitsmekümnendate aastate arhitektuuris“.[1] See tekst on huvitav mitmel moel, aga ühe tähelepanuväärse momendina tõuseb esile artikli visuaalne külg. Kuigi pealkiri suunab lugeja ootuse kaasaja arhitektuuriküsimuste juurde, ei leia tervelt esimeselt kolmelt leheküljelt mitte ühtegi ülesvõtet või joonist 1970. aastate ehitistest – nende asemel on fotod Riigikogu hoonest, Tallinna Raua tänava paefunktsionalistlikust tuletõrjehoonest ja…

Kogemuste ja teadmiste kaudu saab ümbritsev meile „nähtavaks“ ja nende põhjalt me anname sündmustele ja asjadele tähendusi. Sotsiaalses vastassuhtluses saadud kogemuslike teadmiste kõrval sünnib suur osa teadmistest vahendatult, kellegi või millegi muu kaudu. See „muu“ sai endale teatavasti möödunud sajandi keskpaiku antiigist laenatud nime – „meedium/meedia“. Olles esialgu areneva massikultuuri kriitiliselt laetud mõiste – mõelgem Walter Benjaminile või eriti Theodor Adornole –, sai meedia 1960. aastatel teoreetilise põhjenduse Marshall McLuhanilt, kelle teesiks oli, et „meediumid on inimese laiendus“ (extension), meediumid on inimese kehalise ja sotsiaalse suutlikkuse võimendajad.[1]
Järgnevas huvitab mind, kuidas laiendati eesti telepubliku teadmisi kunstiajaloost hilisnõukogude perioodi lõpu ühes domineerivas…

Religiooni eri tahke 20. sajandi Eesti kunstiajaloos ei ole just palju vaadeldud – kuigi põhjust oleks rohkesti. Religioossetest sümbolitest, jutustustest ning moraliteest läbi põimunud 19. sajandi kunstile järgnenud modernismilt võinuks ju oodata otsustavat lahtimurdmist sellest kaanonist, ning teatud voolusängist end välja ka tõsteti. Kitsalt kristliku maailmapildi märgid taandusid kunsti tsentrumist selle äärerajoonidesse kohe, kui juhtus eesti kultuuriloos tavatu paralleelilmumine: koos esimese eesti kunsti näitusega juhatati korraga sisse nii eesti kujutav kunst kui ka modernistlik kunst. Pärast Tartus 1906. aasta augustis põllumajandusnäituse raames toimunud kunstinäitust hakkasid kultuuriloo trajektoore painutama protoavangardistlikud voolud, mis religioosseid püüdlusi esmapilgul ei sisaldanud.
Teisalt võib öelda, et läbi…