Kirjandus
4 minutit
Kolm küsimust Liisa Ady Oksale
LR esitab kolm küsimust Philip Rothi „Nemesis“ tõlkijale Liisa Ady Oksale.
„Nemesis“ oli Philip Rothi kirjanikutee lõpp-punkt ja nüüd algas sellest raamatust hoopis üks loodetavasti pikk ja huvitav tõlkijateekond. Kas see oli hea koht, kust teele asuda?
Alustaksin võib-olla sellest, mis minule ja arvatavasti ka teistele lugejatele „Nemesise“ juures esimesena silma jäi – Philip Roth kirjeldab epideemia laastamistööd peaaegu et kirurgilise täpsusega. Teated kümnetest uutest ohvritest mõjuvad oma lakoonilisuses eriti šokeerivalt, kuid ühel hetkel võib lugeja siiski süütundega avastada, et on kaotanud järje, sest seda kõike on lihtsalt liiga palju. Alles jääb ainult jõetusetunne – vaesed lapsed jäävad haigeks, piinlevad ja surevad, vaene Horace…
„Nemesis“ oli Philip Rothi kirjanikutee lõpp-punkt ja nüüd algas sellest raamatust hoopis üks loodetavasti pikk ja huvitav tõlkijateekond. Kas see oli hea koht, kust teele asuda?
Alustaksin võib-olla sellest, mis minule ja arvatavasti ka teistele lugejatele „Nemesise“ juures esimesena silma jäi – Philip Roth kirjeldab epideemia laastamistööd peaaegu et kirurgilise täpsusega. Teated kümnetest uutest ohvritest mõjuvad oma lakoonilisuses eriti šokeerivalt, kuid ühel hetkel võib lugeja siiski süütundega avastada, et on kaotanud järje, sest seda kõike on lihtsalt liiga palju. Alles jääb ainult jõetusetunne – vaesed lapsed jäävad haigeks, piinlevad ja surevad, vaene Horace…
5 minutit
Kolm küsimust Leena Tomasbergile
LR esitab kolm küsimust Pierre Michoni teose „Rimbaud, poeg“ tõlkijale Leena Tomasbergile.
Arthur Rimbaud’ kuju on Pierre Michoni loomingus kohal juba tema loometee algusest saati ja nende elulugudes on koguni hämmastavaid paralleele, mida sa oma saatesõnas ka välja tood. Hästi enam ei mäletagi, millal meie esimest korda rääkisime „Rimbaud, poja“ tõlkimise võimalusest. Üsna mitu head aastat tagasi kindlasti. Seega oled sa mõtet juba kaua endaga kaasas kandnud, et võiks see väike raamat ka eesti keeles loetav olla. Millega ta sind võlus?
Tõepoolest, hoovõtt on olnud pikk, see on nüüd üks rõõmustav ammuse mõtte teostumine! Sattusin seda raamatut lugema aastaid tagasi Prantsusmaal, Arles’i…
Arthur Rimbaud’ kuju on Pierre Michoni loomingus kohal juba tema loometee algusest saati ja nende elulugudes on koguni hämmastavaid paralleele, mida sa oma saatesõnas ka välja tood. Hästi enam ei mäletagi, millal meie esimest korda rääkisime „Rimbaud, poja“ tõlkimise võimalusest. Üsna mitu head aastat tagasi kindlasti. Seega oled sa mõtet juba kaua endaga kaasas kandnud, et võiks see väike raamat ka eesti keeles loetav olla. Millega ta sind võlus?
Tõepoolest, hoovõtt on olnud pikk, see on nüüd üks rõõmustav ammuse mõtte teostumine! Sattusin seda raamatut lugema aastaid tagasi Prantsusmaal, Arles’i…
5 minutit
Kolm küsimust Heili Sepale
LR esitab kolm küsimust Nii Ayikwei Parkese „Sinise linnu saladus“ tõlkijale Heili Sepale.
„Sinise linnu saladuse“ mitmehäälsusega kaasneb mitmekeelsus, registrite paljusus, mida oled saatesõnas eraldi käsitlenud. Mind on alati huvitanud, kuidas on inimeste peas korraldatud nende mentaalne leksikon. Kujutan seda vahel ette vanamoodsa kataloogikapina, kus on perfokaardid sõnadega, mida näiteks aeg-ajalt sahtlist „argikeel“ sahtlisse „vanamoeline“ ümber tõstetakse. Kuidas kirjeldaksid oma süsteemi?
Väga keeruline küsimus. Kui rääkida otseselt minu n-ö mentaalsest leksikonist, siis ei saa ilmselt üle ega ümber sellest, et keeleline süsteem, mida kasutan igapäevatöös juristina, erineb kardinaalselt sellest, mida kasutan ilukirjanduse tõlkijana. Nende kahe „kapi“ või lausa „lao“ vahel on nii paks…
„Sinise linnu saladuse“ mitmehäälsusega kaasneb mitmekeelsus, registrite paljusus, mida oled saatesõnas eraldi käsitlenud. Mind on alati huvitanud, kuidas on inimeste peas korraldatud nende mentaalne leksikon. Kujutan seda vahel ette vanamoodsa kataloogikapina, kus on perfokaardid sõnadega, mida näiteks aeg-ajalt sahtlist „argikeel“ sahtlisse „vanamoeline“ ümber tõstetakse. Kuidas kirjeldaksid oma süsteemi?
Väga keeruline küsimus. Kui rääkida otseselt minu n-ö mentaalsest leksikonist, siis ei saa ilmselt üle ega ümber sellest, et keeleline süsteem, mida kasutan igapäevatöös juristina, erineb kardinaalselt sellest, mida kasutan ilukirjanduse tõlkijana. Nende kahe „kapi“ või lausa „lao“ vahel on nii paks…
