Tehisintellekt (TI)[1] on jõudnud Eesti haridussüsteemi. Haridusjuhid suhtuvad TI kasutamisse valdavalt positiivselt, aga vähe on toimunud avalikke ja koolide-siseseid kriitilisi arutelusid. Pilk on pigem olevikus või lähitulevikus, kaugemale ei vaadata. Ebakriitilisele suhtumisele TI kasutamisse osutavad näiteks üldhariduskoolide programm TI-Hüpe 2025 ja mitme ülikooli regulatsioonid TI kasutamise kohta õppeprotsessis. TI levikut kõrghariduses peetakse paratamatuks ja leitakse, et sellega tuleb kohaneda ning kasutada TI-d „targalt“ ja „õpipartnerina“. Seda ei võeta kui alles loomisjärgus taristut, mida saab kujundada ja kritiseerida. Need arengud tekitavad põhimõttelisi küsimusi õppeprotsessi enese eesmärgi ja TI-ga seotud laiemate probleemide kohta. Sotsiaalteadlased ja teaduse-tehnoloogia uurijad on neid probleeme uurinud aastakümneid.
Alustuseks…